Olid kord ema ja isa, kellel olid kaksikud pojad. Üks neist oli maailma suurim optimist - kõik asjad olid tema jaoks hästi. Teine poiss aga maailma suurim pessimist - maailm ja kõik selles oli valesti. Poisid olid nii erinevad, kui üldse võimalik ning see tegi vanematele muret. Niisiis viidi poisid ühel päeval psühholoogi juurde.
Psühholoog ütles vanematele, et ta ei oska ette kujutada, kuidas sarnasest perekonnast lapsed võivad nii vastandlikult käitud, kuid ütles samas, et tal on just selliste laste jaoks oma test.
Ta viis pessimisti tuppa, mis oli täidetud parimate mänguasjadega, mida üks poiss üldse tahta oskab. Ta ütles: "Kõik need asjad on siin sinu jaoks. Võta ja mängi, ma tulen varsti tagasi." Siis viis ta optimisti teise tuppa, kus polnud üldse mitte midagi, peale suure hunniku hobusesõnniku. Ta ütles: "No mängi nüüd kenasti, ma tulen varsti tagasi."
Kahekümne minuti pärast astus ta tuppa, kus oli väike pessimist. Poiss istus nurgas, käed risti rinnal. "Noh, kas kiikhobusega sõitsid?"
"Või veel," vastas väike poss. "Kukun veel maha ja saan haiget."
"Aga õhupallid? Neid saab täis puhuda ja neil on vahvad pildid peal."
"See võib suule haiget teha."
"Aga need kommid? Kõigile lastele meeldib see sort."
"Ma ei taha kõhuvalu saada."
Psühholoog läks vanemate juurde ning tunnistas, jah, selle poisiga on kehvad lood. "Aga lähme vaatame, mida teine poiss teeb," lootis ta seekord paremaid uudiseid.
Kui nad ukse avasid, oli poiss pealaest jalatallani sõnnikuga koos, sõnnikut olid täis pillutud ka lagi ja seinad. Poiss ise aga müttas rõõmsalt selle kõige keskel, loopides sõnnikut paljaste kätega veel rohkem laiali.
"Poiss," karjatas psühholoog, "mida sa ometi teed?"
Poiss aga kilkas: "Kui siin nii palju sõnnikut on, peab ju kuskil ka see poni olema!"