|
Postitusi: 29
Hinnang: 1
|
RE: Lootuskiir
28. jaanuar 2011, 22:11
Vaatasin, et siia pole ammu midagi postitatud, nii et üritan seda väikest nurgakest elustada. Ega see midagi erilist pole. Proovisin üle tohutult pika aja midagi kirjutada.
Kõu kärgatab ning tumedat taevast lõhestab pikk ja sakiline piksenool. Ohjeldamatu paduvihm muudab sopalombid väikesteks järvedeks ja kitsukese raja kuiva jalaga läbimatuks. Mind see väike tähtsusetu fakt ei kõiguta. Sean oma jalgu vaheldumisi teineteise ette teadmata, kui kaua ma sedasi kõndinud olen. Mu pea valutab ja mul on külm, kuid ma ei peatu. Avastan, et olen paljajalu, kui üks terav kivi valusalt mu vasaku jala talda lõikub.
„Ai,“ pomisen ja kummardun kahjusid üle vaatama.
Märkan üht väikest, kuid üpris sügavat haava, kui pikne uuesti pilkasesse pimedusse veidi valgust toob. Mul on ükskõik. Ajan end uuesti sirgu ja jätkan sihitut kõndimist. Keskendun kärgatuste vahele jäävate sekundite lugemisele, et mu ajju tungivad mõtted eemale peletada. Ma ei suuda praegu nendega tegeleda.
„Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, üksteist, kaksteist, kolm...“ Uus kärgatus summutab mu sõnad ja ma sulgen silmad.
„Me tegime kõik, mis vähegi võimalik...“
Löön silmad lahti ja hakkan uuesti sekundeid lugema, kuid nüüd on palju raskem keskenduda. Mu kaitsevalli tekkis väike auk ja kõik mõtted hakkavad nüüd selle ümber tunglema. Need on nagu raisakotkad: halastamatud ja pidevalt valvel juhuks, kui saak nõrgaks ja kergesti kättesaadavaks muutub.
„... mul on nii kahju. Teda ei saanud enam...“
„ÜKS, KAKS, KOLM, NELI, VIIS, KUUS, SEITSE, KAHEKSA, ÜHEKSA, KÜMME, ÜKSTEIST, KAKSTEIST, KOLMTEIST, NELITEIST, VIISTEIST, KU...“ Mu karjumine katkeb hetkel, mil vali kärgatus üle taevavõlvi veereb.
Jätkan paaniliselt numbrite lugemist, kuid mu kaitsemüür on imeõhukeseks kulunud ja raisakotkad murravad end ükshaaval läbi. Ma üritan kõigest väest nendega võidelda, kuid see on lootusetu. Olen kadunud.
„Emme, kas vanaema juurde on veel pikk tee?“ küsis väike Kristjan tagumiselt pingilt.
„Enam mitte, kullake,“ vastasin naeratades ja piilusin teda tahavaate peeglist.
„Aga kui kaua veel sõitma peab?“ päris poiss edasi.
„Ma arvan, et umbes pool tundi läheb veel aega, siis oleme kohal. Ma luban,“ ütlesin ning võtsin ristmikule jõudes kiirust maha.
„Emme, mis sa arvad, kas vanaemale meeldib minu kaart?“
„Muidugi meeldib. Pole kuidagi võimalik, et see talle ei meeldi.“
Kristjan jäi vastusega rahule ning koukis oma sinisest seljakotist välja kaks autot, et nendega aega sisustada. Ma lisasin gaasi taibates, et hakkasin ema juurde hiljaks jääma. Nägin juba vaimusilmas oma õe hukkamõistvat pilku, kui ma jälle liiga hilja tuppa astun, Kristjan kaenlas, ja emale kiirustades õnne soovin. See oli peaaegu igal aastal nii. Olukord oli peaaegu naljakas – ma asusin alati aegsasti teele, kuid kuidagi juhtus ikka nii, et ma jõudsin pool tundi hiljem kohale. Võib-olla on tegu ühe kirjutamata seadusega, mis kehtib ainult minu puhul. Kõik on võimalik.
Mu telefon helises ja ma küünitasin kindalaeka suunas, et kõnele vastata. Ma ei suutnud kobamisi paljude väikeste ristkülikukujuliste asjade seast mobiili leida ning pidin pilgu teelt kõrvale pöörama. Edasi käis kõik tohutu kiirusega. Leidsin oma mobiili ja vajutasin vastamiseks ühele nupule, kuid hetkel, mil ma jälle sõiduteed vaatasin, avastasin end vastassuunavööndist ja palke vedava rekka poole kihutamas. Jõudsin vaid järsult rooli keerata, kuid see oli kasutu liigutus. Järgmisel hetkel oli kuulda kõrvulukustavat pauku, Kristjani heledat häält ning siis vajusin ma põhjatusse pimedusse.
Ärkasin järgmise päeva varahommikul haiglas peapõrutuse ja käeluu murruga. Tahtsin kohe teada, kuidas Kristjaniga lood on. Nõudsingi oma küsimusele vastust ühel medõelt, kes mu palatis oli ja igasuguseid minu seisundit kuvavaid aparaate uuris.
„Ma kutsun arsti,“ ütles õbluke naine ja mu süda tõmbus hirmust krampi. See ei saanud head tähendada.
„Tere hommikust. Kuidas te end tunnete?“ tahtis rõõmsameelne kiilanev tohtrihärra teada.
„Kus Kristjan on? Kus mu poeg on? Kas temaga on kõik korras?“ esitasin terve rea küsimusi, millele otsekohe vastust vajasin. Nendest sõltus mu elu.
„Ta... Mul on nii kahju. Teda ei saanud enam päästa. Kinnitan teile, et ta ei tundnud valu. Ta suri silmapilkselt.“
Mu maailm varises koost. Esimestel päevadel ei suutnud ma isegi nutta või rääkida. Lebasin haiglavoodis ja kui koju jõudsin, lukustasin end magamistuppa ja lesisin oma voodis edasi. Tõusin vaid selleks, et tualetis käia või veidi vett juua. Mingil perioodil oli mu ema mulle seltsiks ja üritas mind aidata, kuid ma jäin endiselt tummaks ja tundetuks, triivides kusagil teadvuse ja teadmatuse piiril.
Ma ei suutnud isegi tema matustel nutta. Olin nagu robot – musta riietatud ja tegin kõike, mida pidi, kuid mind nagu polekski seal olnud. Mäletan häguselt väikest kirstu, mille kaant ei avatud: mu väikese poja kolju olevat lömastatud. Mul pole aimugi, kas selline asi üldse praktikas võimalik on. Ma ei läinud kirstukaant lahti rebima, et asjale kinnitust saada. Ma ei tahtnud reaalsusega tõtt vaadata.
Jõuan mere äärde. See oli Kristjani lemmikkoht. Talle meeldisid lained, kalad ja luiged. Polnud olemas piisavalt head vabandust, et ilusa ilma korral siia tulemata jätta. Istun kivile ja põrnitsen kobrutavat merd. Maailmas, kus eksisteeris väike Kristjan, meeldis mullegi meri. Nüüd ma vihkan seda, sest see teeb mulle haiget. Meri meenutab mulle seda tumedapäist väikest poissi, kes mu ellu täiesti ootamatul ja ebasobival ajal tuli, kuid kelleta ma enam elada ei oska. Olen omamoodi masohhist – kui mul on vaja end tühjaks nutta, tulen siia ja vaatan kohta, mis mulle kõige enam mu poega meenutab. Tunnengi esimesi põletavaid pisaraid silmanurka trügimas. Sellele järgneb teinegi. Ja enne, kui toimuvast arugi saan, nutan ohjeldamatult, pidurdamatult, lõputult. Paduvihm ja kõu summutavad mu meeleheitlikud nuuksed.
Poole nelja paiku lakkab torm ja taevas selgineb. Vaikin ja vaatan, kuidas esimesed koidukiired end pilvedest läbi pressivad. Ajan end aeglaselt jalule ning otsustan selleks korraks koju minna. Silitan õrnalt oma paisuvat kõhtu ja kuivatan viimase pisara enne, kui tagasiteele asun.
|
Rnz.
Postitusi: 616 
Elar
Heihei
Postitusi: 619 
Laura
Postitusi: 189 
Aare
Postitusi: 945 
Jane
Do not disturbe!
Postitusi: 183 
Mell
neverevereveragain
Postitusi: 449 
MartinG
Programmeerija
Postitusi: 1209 
Nicole--
Postitusi: 439 
kr155u
Lovely Girl
Postitusi: 129 
Hans
It's all in your mind.
Postitusi: 465 
K2rru
Pisike Leopard♥
Postitusi: 317 
Minna
Radiaatorike!
Postitusi: 41 
Screech
Postitusi: 99 
krissu2245
Kui keegi sind ei hinda, siis oled sa hindamatu.
Postitusi: 27 
Totukas
Postitusi: 0 
