| Autor |
Teade |
|
Postitusi: 616
Hinnang: 65
|
Miski
12. märts 2010, 0:03
1 - Bussijuht
Kell bussijuhi kõrval näitas 22:27. Martin istus bussis ja sõitis kodu poole. Töö juures oli olnud masendav päev ning Martin käis enne koju minekut baarist läbi, kus jõi paar õlut. Ta jõudis üsna napilt viimase bussi peale, jõudes peatusesse kõigest mõnisekund enne bussi.
Buss, millesse Martin astus, oli madal. Pikemal, üle kahemeetrisel mehel, tekiks probleeme bussi mahtumisega. Martinit see probleem ei vaevanud, tema pikkus ei ületanud 180 sentimeetrit. Bussijuhi selja taga oli kaks paarisistet, nende kõrval kolm istet põiki, seljatoega küljeakna poole. Bussi keskosas oli mõlemal pool ruumi lapsevankritele ning mõned üksikuna paiknevad istmed. Tagaosas olid vaid paarisistmed ning kõige viimases reas viist istet. Peale Martini polnud bussis kedagi.
Martin istus bussi keskosas üksikistmel ning vaatas enda ees oleva istme täis soditud seljatuge. Kuradi väikesed värdjad, mõtles ta, muudkui sodivad. Sellistel tuleks hambad sisse lüüa, võib-olla mõtleksid siis, enne kui sodima hakkavad.
Kuna Martin oli bussis ainuke inimene, sõitis bussijuht juba mitmendast peatusest hooga mööda. Kell oli vahepeal 4 minutit edasi liikunud ning buss sõitis surnuaiast mööda, kui Martin tundis, kuidas Miski ta pähe tungis. Ja siis kaotas ta teadvuse.
Vähemalt ta ise arvas nii. Tegelikult võttis Miski tema keha üle kontrolli. See Miski liikus Martini kehaga bussi esiukse juurde, et väljuda.
Kui buss peatusesse jõudis ja uksi avama hakkas, avastas bussijuht, kuidas ta keset bussipõrandat vedeles. Viimane reisija oli ta ootamatult oma juhiistmelt välja tirinud ning üleloomuliku jõuga bussis mitu meetrit tahapoole visanud. Kui bussijuht sellest aru sai, kõndis viimane reisija vaikselt tema poole. Siis nägi ta midagi, mida isegi tema paljunäinud silmad uskuda ei suutnud ning tundis, kuidas ta esimest korda täiskasvanuelu jooksul ennast täis kuseb. Kummitusliku reisija paremasse kätte ilmus nuga. Mitte millestki tekkis ühtäkki suur, teravate hammastega pussnuga.
Kui Martin uuesti teadvusele tuli, avastas ta, et bussijuht lamab keset bussipõrandat ning ta jookseb, nuga käes, selle vaese mehikese poole. Ta püüdis seisma jääda, kuid ei suutnud. Ta oli täiesti segaduses ning oleks samuti oma püksid täis teinud, kui ta oma keha kontrollida oleks saanud. Mõne hetke pärast oli ta juba noaga bussijuhi vasaku käe kallal ning hakkas väikest sõrme ära lõikama.
"Mida ma teen? Mida kuradit ma teen!?" kisendas ta oma mõtetes.
"Rahu," vastas miski tema peas, "sina ei tee siin midagi. Mina teen."
Martin oli pehme, allaandliku iseloomuga. Nii, nagu ta sõpradega korvpalli mängides mõnepunktisesse kaotusseisu jäädes alla andis, andis ta ka praegu alla, nähes, et vastupanu on mõttetu.
Soe verenire pritsis ta näkku, kui ta bussijuhi sõrme otsast saagis. Bussijuht kisendas valust ning püüdis ennast vabaks rabeleda, ent Miski Martinis hoidis teda üleloomuliku jõuga kinni. Miski lõikas kaks järgmist sõrme bussijuhi vasakult käelt, nii et bussijuhile jäi alles vaid nimetissõrm ja pöial. Ta toppis need sõrmed bussijuhile kurku, et ta vait jääks. Nii uskumatu, kui see ka Martini jaoks ei tundunud, talle näis, nagu ta naudiks seda. Kuigi tegelikult nautis seda hoopis see Miski, mis tema keha üle kontrolli oli võtnud. Martin tundis, kuidas tal kõvaks läks.
Siis kordas ta seda protsessi ka bussijuhi parema käega. Kõik kohad olid paksult verd täis. Martini särk nägi välja, nagu oleks seda vere sees leotatud. Triiksärk, mis mõni minut tagasi oli veel lumivalge ning paar päeva tagasi seisis veel poeriiulil, oli nüüdseks veripunane. Kui bussijuhi mõlemal käel oli alles vaid nimetissõrm ja pöial, asus Miski bussijuhi munade kallale. Ta lõikas need kiirelt ära ning bussijuht tõi kuuldavale metsiku valukarjatuse, isegi sügavale kurku topitud sõrmed lendasid välja, otse Martinile näkku.
See oli Millegi jaoks piisav, bussijuht oli kohitsetud ning kummalgi käel oli vaid nimetissõrm ja pöial. Selline muster saatis teda ja tema mõrvu juba ta eluajal ning peale hukkamist ka teisi, teiste kehade abil toime pandud mõrvu. Nüüd jäi üle vaid bussijuhi elule lõpp teha ning Miski asus aeglaselt, mõnu tundes, bussijuhi kõri kallale. Martinile tundus, nagu oleks keegi tema riista imenud. Teda valdas kohutav mõnutunne, orgasm. Ta tundis, kuidas samal ajal, kui Miski bussijuhi kõri läbi lõikas ja ta särk järjest verisemaks muutus, ta kivikõva riist plahvatas ning püksid seest märjaks ja kleepuvaks muutusid.
Ja siis oli see kadunud. Miski oli kadunud. Martin oli üksi keset verd täis bussi. Põrandal oli vereloik, istmed, aknad, lagi, kõik kohad olid täis verepritsmeid, lähima seljatoe pealt tilkus alla verenire.
Martin anus, et Miski tuleks tagasi ja ta ka sellest jamast välja päästaks. Ent Miski ei tulnud...
not bad |
|
+-0
Oled kindel, et soovid postituse kustutada?
|
|
Postitusi: 616
Hinnang: 65
|
Re: Miski
12. märts 2010, 21:34
2 - Miski
Miski nautis üle kõige kahte asja inimeste tapmist ja jälgimist, kuidas tema tapatööks kasutatud tööriistad, tema ellujäänud ohvrid, lootusetus olukorras siplevad. Ta valis alati sellise olukorra, kus tunnistajad puudusid. Oli vaid tema tööriist, ellujäänud ohver, ja mõrvatav, surnud ohver.
Mõrvade muster oli alati sama mõrvatute kummagi käe 3 sõrme oli otsast saetud, nii et alles jäi vaid nimetissõrm ja pöial, ning ohvrid olid alati kohitsetud. Ohvri elu oli lõpetatud kõri läbi lõikamisega.
Millegi ohvriteks olid ainult mehed. Kui ta veel väike poiss oli, kasutasid teda nii isa kui tema kiriku preester seksuaalselt ära. Suuremaks saades hakkasid nad teda kartma ning kui Miski sai 15-aastaseks, pani ta toime oma esimesed mõrvad. Ta tappis samal õhtul nad mõlemad, isa ja preestri. Aga sellest ei piisanud talle. Ta vihkas mehi endiselt ning nähes, et tapmine on tema jaoks kohutavalt nauditav, jätkas ta.
Kui politsei ta ükskord tabas, ootas teda ees hukkamine. Ent mõrvad jätkusid ning politsei kartis juba, et nad olid hukanud vale inimese. Enda üllatuseks avastas Miski, et suudab teiste inimeste mõtetesse siseneda ja nende keha kontrollida, kui inimesed vägivaldseid mõtteid mõlgutavad. Neist inimestest said Millegi ellujäänud ohvrid.
Martinist oli saanud Millegi järjekordne ellujäänud ohver, keda ootas ees hukatus või vanglamüürid.
not bad |
|
+-0
Oled kindel, et soovid postituse kustutada?
|
|
Postitusi: 616
Hinnang: 65
|
Re: Miski
12. märts 2010, 21:37
3 - Põgenemine
Miski ei tulnud ja Martin oli lootust kaotamas. Ta teadis, et kõik kohad on tema sõrmejälgi ja juuksekarvu täis. Ta teadis, et kõik asitõendid räägivad tema vastu, ta teadis, et ta sooritas mõrva. Ta teadis, et teda ootab pikk vangistus või hukkamine.
Ning ta mõistis, et ainuke väljapääs on enesetapp.Ta haaras maast noa, mille päritolu kohta polnud tal mingit aimu. Ta ei teadnud, kust ta selle noa sai ja see ei huvitanudki teda. Ta tahtis vaid omale otsa peale teha ja hakkas juba noaga kõri poole liikuma, kui Miski tagasi tuli. Miski võttis taaskord kontrolli Martini keha üle ja Martin lootis hetkeks, et ta pääseb kuidagi kogu sellest sitast. Aga Miski kaotas noa ära. Martin nägi, kuidas nuga ta käest lihtsalt õhku haihtus. Ning Miski oli jälle läinud.
Enam polnud Martinil ka nuga, et enesetapp sooritada. Tal oli kaks võimalust põgenemine või politsei ootamine. Ta mõistis, et vanglas ootaks temasugust pehme iseloomuga nõrka, terve elu kontoritööd teinud meest vägivald. Ta ei peaks vanglas päevagi vastu. Ja tõenäoliselt on igas vanglas vähemalt kaks vangi, kelle kohta on Martin oma ajakirjanikukarjääri jooksul igasugust jama kokku kirjutanud.
Ei, ta ei tahtnud vangi minna. Veel vähem tahtis ta hukkamisele minna. Järelikult tuli põgeneda. Martin vajutas bussi keskmise ukse kohal olevat avariilülitit ning tõmbas ukse lahti. Ta vaatas enda ümber ringi ning nägi, et buss oli tema peatuses.
Tal oli vedanud, tema maja asus otse bussipeatuse taga. See oli madal, kahekordne paksude kiviseintega vanem maja, kus oli kokku 6 korterit. Ometi oli Martin seal ainuke elanik. Üle tee, viiskümmend meetrit kaugemal, oli suurem, viiekordne ühiselamu. Üheski aknas tuld ei põlenud, ning akendel kedagi ei paistnud.
Martin lootis, et keegi ei jälgi teda hetkel ning läks kiiresti koju. Ta elas teisel korrusel ning jooksis kiiresti treppidest üles. Trepid olid vanad ja puit nagises Martini jalgade all. Üles jõudes läks ta massiivse tammepuust ukse juurde ning avas võtmega ukse.
Tuppa jõudes ei pannud ta tuld põlema, nagu ta tavaliselt tegi, kartes, et keegi võib näha, et ta korteris keegi ärkvel on. Ta viskas verised riided köögis olevasse prügikasti ja käis kiiresti duhi alt läbi. Kuumaveeboiler polnud sisse lülitatud ja Martin pidi ennast külma veega pesema. Ta ei hoolinud sellest sittagi. Peaasi, et selle kuramise vere oma kehalt maha saaks pestud.
Kui ta oli ennast mõne minutiga puhtaks pesnud ja uued riided selga pannud, läks ta uuesti riidekapi juurde ning viskas mõne puhta särgi ja paar paari aluspükse ning sokke oma spordikotti. Ta otsis aluspükste vahelt oma Mustangi võtmed, kontrollis, et maja ees veel politseipatrulli poleks ning väljus korterist.
Mustang, mida Martin oma maja kõrval oleva garaaidekompleksi ühes garaais hoidis, oli tema isa kingitus. Ta sai selle oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Auto oli paar aastat vanem, kui ta ise. Kuna auto oli niivõrd vana ja see ta isa kingitus oli, sõitis ta oma Mustangiga vaid väga erilistel puhkudel. Üheks selliseks oli ta sünnipäev. Ja ka see, mida ta nüüd pidi tegema põgenemine.
PS. Pooleli veel see peatükk.
not bad |
|
+-0
Oled kindel, et soovid postituse kustutada?
|
Rnz.
Postitusi: 616 
Elar
Heihei
Postitusi: 619 
Laura
Postitusi: 189 
Aare
Postitusi: 945 
Jane
Do not disturbe!
Postitusi: 183 
Mell
neverevereveragain
Postitusi: 449 
MartinG
Programmeerija
Postitusi: 1209 
Nicole--
Postitusi: 439 
kr155u
Lovely Girl
Postitusi: 129 
Hans
It's all in your mind.
Postitusi: 465 
K2rru
Pisike Leopard♥
Postitusi: 317 
Minna
Radiaatorike!
Postitusi: 41 
Screech
Postitusi: 99 
krissu2245
Kui keegi sind ei hinda, siis oled sa hindamatu.
Postitusi: 27 
Totukas
Postitusi: 0 
