Austria ajakirjanik Hans Weiss paljastab oma raamatus „Korrumpeerunud meditsiin“, kuidas ravimikontsernid kasutavad illegaalseid turundusmeetodeid, varjavad ravimite ohtlikke kõrvaltoimeid, küsivad ravimite eest põhjendamatult kõrget hinda – ning kasutavad selleks arste, keda nad varjatult rahastavad.

Weissi raamat võtab kohati põneviku mõõtmed: autor esineb varjunime all ravimikonsultandina ja imbub sel moel ravimitööstusesse. Näiteks osaleb ta ühel ravimikontsernide turunduskongressil, kus räägitakse avatult, et nende kõrgeim eesmärk on kopsakas kasum, mitte inimeste tervis.

Autor püüab liimile nimekaid arste, kellele ta teeb ravimikonsultandina esinedes ettepanekuid osaleda ebaeetilistes katsetes. Ta lubab neile kuninglikku tasu, mida võib kanda ka erakontole. Enamik mainekaid kliinikujuhte ja eriala autoriteete jääb ettepanekuga nõusse. Raamatu teise väljaande sissejuhatuses täpsustab autor, et esmatrüki ilmumise järel sai ta paar kohtuähvardust, kuid keegi ei asunud siiski tema kirjutatut ümber lükkama. Kogenud ajakirjanikuna oli ta muidugi oma tagalat kindlustanud ja säilitanud kõik asitõendid. Mõnda neist, näiteks e-kirju kasutas ta ka raamatus oma jutu tsementeerimiseks.

Ravimikontserne on seaduserikkumiste pärast korduvalt kohtusse kaevatud ning neil on tulnud maksta megatrahve. Näiteks maksis maailma suurim ravimikontsern Pfizer 2009. aasta alguses 2,3 miljardit dollarit, Eli Lilly samal aastal 1,4 miljardit dollarit, AstraZeneca 2009. aasta oktoobris 520 miljonit dollarit, Merck, Sharp & Dohmel 2008. aastal 650 miljonit dollarit. Need trahvid määrati Ameerika Ühendriikides.

„Euroopas tohivad kontsernid endiselt teha, mis tahavad,“ mainib autor.

Kompromiteerivaid materjale on talle andnud ka mitmed ravimikontsernide töötajad, keda vaevab südametunnistus.

„Ravimitööstus maksab hästi. Aga ükskord hiilivad siiski teatavad küsimused pähe,“ põhjendab sellist koostööd ühe kontserni mänedžer. „Mind on järjest rohkem häirima hakanud, et nii tundlikus valdkonnas kui tervishoid on niivõrd paljud inimesed omakasu peal väljas. Arstidel peaks olema teistsugune mõtteviis. Mis mind vihastab, on see, kuidas mõjukad arvamusliidrid avalikkuse ees oma sõltumatusele ja objektiivsusele rõhuvad.“

Raamat tutvustab üksikasjalikult, mille eest ja kui palju on ravimikontsernid valmis nn arvamusliidritele maksma.

„Teadusuuringutega tegelevad kontsernid üritavad loomulikult võimalikult kaua ravimite hinda kõrgel hoida – ning seda ka pärast patenditähtaegade lõppemist,“ lisab sama mänedžer. „Üldiselt antakse arstidele selgesti mõista: kui te odavamatele geneerilistele ravimitele üle lähete, võite nii teie isiklikult kui ka kõik arstid arvestada väiksemate toetustega: vähem „puhkuslikke“ sponsitud kongressireise, vähem erialaarstide kokkutulekuid, vähem sekretäritoetusi. Ja ka tavalised äriklassi lennukipiletid jäävad ära!“

Raamat kirjeldab ka üle maailma levinud korruptsiooniliiki, „ravimi mõju uuringuid patsientidel“, mille eesmärk on motiveerida võimalikult kiiresti võimalikult paljusid arste uut ravimit välja kirjutama. Vastutulelikele arstidele makstakse 50–1000 eurost honorari iga patsiendi eest, kellele nad uue medikamendi välja kirjutavad. Et asjale teaduslike uuringute vorm anda, täidab arst lisaks küsimustiku. Sedalaadi „uuringutes“ võivat osaleda iga neljas haigekassaga seotud arst. Paraku võib siis ette tulla, et patsientidele kirjutatakse välja neile sobimatu või kahjulik ravim, tõdeb Ameerikas vastavaid uuringuid teinud firma Cutting Edge.

Cutting Edge’i uurimus tõestab, et suured ravimikontsernid tasuvad kuni 16 500 arstile üle kogu maailma selle eest, et nad ühel või teisel viisil firma reklaamisõnumeid levitavad. Rahvusvahelise kuulsusega arste figureerib suurte kontsernide honorarinimekirjades keskmiselt 259 iga firma kohta.

„End ära osta laskvate arstide enda vaatenurgast paistab kõik loomulikult teistmoodi. „Me oleme sõltumatud!“, „Me oleme objektiivsed!“, kõlab sõnum, mida arstid ja neid esindavad organisatsioonid siinmail levitavad. Et seda õilsat pilti mitte rikkuda ja näilikkust üleval hoida, peetakse kontsernide ja arstide vahelisi sidemeid ja vastastikust sõltuvust nii salajas, kui vähegi võimalik; põhimõte on raha tasku pista ja vaikida. Nimelt on ainult sõltumatu ja objektiivse inimese reputatsiooniga arvamusliider ravimitööstuse jaoks tõepoolest tulus arvamusliider,“ tõdeb autor.

Raamatuga on soovitatav tutvuda kõigil meditsiinivaldkonnas töötajail. Paratamatult tuleb neil endale esitada ka küsimus, kui levinud on meedikute äraostmise praktika meil siin Eestis. Kas üksikud avalikkuseni jõudnud juhtumid on üksnes erandid või jäämäe veepealne osa?